"Ei ole niisugust mõistet nagu ainult imik, on imik ja veel keegi," on öelnud inglise 20. saj. psühhoanalüütik D.W.Winnicott.
Laps on küsimärk ja ema on vastus, mida ta otsib. Olles tundlik iga uue elamuse suhtes, saab vastsündinu elukogemusi läbi ema kallistuse, tema piima ja hällilaulude. Ta tunneb ema ära näo ja puudutuse järgi - ema tunnetab lapse vajadusi ja tema isiksust. Ema ja laps õpivad koos.
Mõned väidavad, et emainstinkti pole olemas, on vaid oskused, mis kujunevad aja jooskul. Siiski toetavad bioloogilised ja antropoloogilised tõestusmaterjalid arvamust, et emad on eriliselt kohandatud oma järeltulijate eest hoolitsemiseks. Naise keha on kohandatud pikaajalisele lapse kandmisele (rasedus ja lapse kandmine kehal pärast sündi) ning tekkiv piim viitab pikaajalisele rinnaga toitmisele.
Kahjuks pole emaoskused igavesed - neid võib kas täiustada või kaotada. Igapäevane hooldamine, unele kussutamine ja rinnal hoidmine loovad sidemed, mis ühendavad teid igaveseks.
/D. Jackson, Ema ja laps/
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
This comment has been removed by the author.
ReplyDeleteIsiklikult arvan ja oma kogemustest lähtuvalt tean, et mitte ainult laps ei ole küsimärk ja ema vastus, vaid see toimib ka vastupidi. Laps on ema peegel. Emal piisab vaid last vaadata, kuulata ja põhjuse leiab ta endast. Eriti neil aegadel, kui laps on haige, tasub mõelda, mis minuga toimub, mida olen tundnud, mida teinud ja endas tasakaal taastada - laps terveneb kiiremini ja edaspidi on ema õppetunni võrra targem.
ReplyDelete